"Kui ma poleks Kombuchaklubis olnud, ei oleks ma sellest mitte midagi teada saanud"

Kombuchaklubi liikme lugu — kuidas kombucha-tegemine muutus millekski palju suuremaks kui lihtsalt kääritamine

Anne on teinud kombuchat viis aastat. Kuid kui küsida, mis on kõige suurem asi, mille ta selle ajaga õppinud on, ei räägi ta juuretisest ega käärimisaegadest.

Ta räägib inimestest.

Algus: paanika, filtreerimine ja pannkoogid

Esimene kombucha purk läks käima 16. jaanuaril 2025.a. Ja ei läinud just libedalt.

"Ämm oli saunas ja ma ajasin juttu ja kallasin värske tee hoopis maitsestuse peale, mitte starter'i peale," meenutab Anne. "Appikene. Käed värisesid lausa."

Alguses filtreeris ta vett kahe kannuga, lisas endale lisatööd, käis pidevalt vaatamas kas ikka käärib.

Retsept tuli Liisi Ingalti käest. Raamat ka tellitud, sest Viljandi raamatupoodides ei olnud seda lihtsalt olemas. Juuretis saadi facebooki kaudu leitud kombuchameistrite võrgustiku kaudu, Viljandi lähedalt.

"Mul ei olnud nagu rohkem kuskilt uurida kui ainult sina ja see raamat," ütleb Anne.

See hetk, mil kõik muutus

Siis tuli maitsestamise väljakutse. Ja koos sellega — kogukond.

"Ma ei teadnud sellest mitte midagi absoluutselt," räägib Anne esimesest veebinarist. Aga sealt edasi hakkas midagi teistsugust juhtuma.

Grupis hakati jagama pilte. Keegi näitas oma värvilist pudelit. Keegi proovis uut kombinatsiooni. Keegi küsis, miks ei kääri. Ja keegi teine vastas — mitte õpikust, vaid oma kogemusest.

Anne proovis üha rohkem. Praeguseks on ta läbi teinud üle 100 erineva maitsekombinatsiooni — granaatõun, ebaküdoonia. Värvilised purgid täituvad, tühjenevad ja täituvad uuesti.

"Mul ei ole seda pinget, et ma nüüd pean neid tegema. Lihtsalt teen."

Kombucha kui valuuta

Praegu on Annel teine probleem: ta teeb liiga palju ja annab kõik ära. Sugulased joovad, naabrid ootavad, külmkapp tühjeneb.

"Juuksurisse läksin — mul ei olnud lihtsalt kaasa võtta. Pilk käis käte peale. Midagi ei olnud."

Ta naerab selle üle, aga mõte on tõsine: kombucha on saanud osaks tema elust ja suhetest. See on jook, mida jagatakse.

Miks kogukond on teistsugune kui YouTube

Kui küsida Annelt, miks ta kogukonda vajab, vastab ta kohe:

"Youtube ajab su puhta hulluks. Mõni on seal nii öko, et kui juba sõna 'suhkur' näeb, saab südamerabanduse. Seal on seinast seina."

Kogukonnas on teisiti. Seal on päris inimesed, kes teevad käsitsi, räägivad ausalt, jagavad ka seda, mis läks pekki. Seal saab küsida "miks mul ei kääri" ja saab vastuse, mis põhineb kogemusel, mitte ideaalil.

"Saad tõeseid vastuseid. Ei tõsteta ootusi lakke. Ei tekitata liiga palju ebaõnnestumise tunnet."

Teine asi, mida kogukond annab: mäletamise. Anne räägib oma sõbrannast Mari-st, toitumisnõustajast, kellega on tekkinud oma siseringi huumor kombucha ümber. "Kui ma talle ütlen et tegin, siis ta ütleb — oota, mul tuli äkki meelde, et pean enda oma ka vaatama."

Keegi tuletab sulle meelde. Keegi mõistab, ilma et peaks seletama.

Rohkem kui kääritamine

Kogukonnast on tulnud asjad, mida Anne poleks muidu kunagi avastanud.

Näotoonik kombuchast. Juuksesprei. Ürtidega savimask, kus vee asemel on kombucha äädikas.

"Kui ma poleks seal grupis olnud, siis ei oleks ma midagi niisugust teada saanud, ma arvan."

Ja midagi veel. Anne räägib, kuidas ta elab kaasa teiste õnnestumistele — kuidas Heili saatis oma müügisildi ja Anne tundis, "nagu oleks ise mingi suure asjaga hakkama saanud."

Kombucha tegemine on üksi tehes lihtsalt kääritamine. Koos tehes on see midagi muud.

Kombuchaklubi on kombucha tegijate kogukond, kus jagatakse retsepte, kogemusi ja need värvilised purgipildid, mis inspireerivad teisigi katsetama.